Vietnami parimad palad: osa 2.

Koskede ja mägede keskelt tagasi tsivilisatsiooni jõudes oli aeg hakata Hanoist Sagoni suunas liikuma. Ostsime pileti “hop on – hop off” bussile peatustega neljas teepeale jäävas linnas. Pileti idee seisneb võimaluses tee peal bussi pealt maha minna ja sobival hetkel jälle edasi liikuda. Buss peatub kõikides suurtemates linnades ja väljub iga 24h tagant.

2016-10-28-18-29-46

Mugavused missugused

Peale 12h bussist higistamist tahtsime ühe öö normaalsetes tingimustes veeta ja peatusime 700km Hanoist lõunas Hues. Kuni 1945 aastani Vietnami pealinn on täna turistide poolt armastatud “must go”, meie kahjuks seda armastust ei jaganud. Muidu üsna iseloomutu ja  turistidest pungil, on ta tuntud oma rikkaliku turu poolest linna keskpunktist.

Jalutasime mööda turgu pahaaimamatult ringi kui ühtäkki mingi rõve hais ninna torkas. Selle asemel, et vastupidises suunas joosta otsisime haisuallika välja ja ostsime ära.

durians11

Dorian – maailma haisvaim puuvili

Tore oleks ju nüüd luisata kui maitsev ja luksuslik kogu see kogemus oli, aga ei. Ma loodan, et ma ei pea seda enam iial uuesti sööma.

dorian

Padavai järgmisesse linna, et leida pisut paremaid palasid. Veel terve päev bussisõitu kuni jõudsime Hoi Ani . Mõnusa atmosfääriga jõeäärne sadamalinn on iga Banh mi fänni unistus. Kuigi samalt tänavalt võib leida kümneid putkasid, kes kõik seda imerooga pakuvad siis “Banh My Phoungile” vastast on keeruline leida. Nimelt einestas seal teada tuntud kokk Anthony Bourdain, nimetas nende Banh Mi maailma parimaks võilevaiks ja ülejäänud on ajalugu.

banh

Nende ainus konkurent on Banh Mi kuningannaks nimetatud Madam Khan, kelle Banh Mi oli MINU meelest maailma parim võileib. Täidiseks kasutavad nad seakõhtu, pated, chillit ja kastmeid. Maitseplahvatus on selle nimi 🙂

aa

ei jõudnud kauem oodata

img_2637

Cau Lau – seda imerooga saab vaid Hoi Ani linnas ja loomulikult on see imeline

img_2446

Väsinud aga õnnelikud

Hoi Ani teatakse ka kui õmblustöökodade linna. Kahe tunniga õmmeldakse kleidid ja ööpäevaga ülikonnad. Ja kuna on kuu kolmas teisipäev ja sa oled selle pärastlõuna esimene klient, võid kindel olla, et saad hea allahindluse, mida mitte keegi teine ei saa.

i

Tailor shops Hoi An

s

Pulmapildid nightmarketil Hoi Anis

img_20161030_163531

Kiired 12h bussis ja jõudsime Venemaale. Nimelt saabub Nha Trangi linna otselend Moskvast ja kohalikud on kohanenud suure hulga vene turistidega. Rannikuäärne elav ja vali linn on pungil pilvelõhkujaid, suuri kaubanduskeskusi, rannaäärseid spaasid ja uhkeid hotelle.

Kuna menüüd, tänaviited ja kõik võimalik informatsioon on vene keeles sain mina ka seal omajagu purssida. Kohalikud räägivad vene keelt paremini kui inglise keelt. Samuti on paljude restoranide ees vene päritolu neiud, kes möödujaid emakeeles (vene keeles) sööma kutsuvad. Linna kindel märksõna on mereannid. Nägime ka vardasse aetud kroksi, maitseb ta nagu nätske valge kala.

Saime mõned tunnid rannal peesitada kuni ilmataat täielikult meie vastu pööras ja tuli järgmisesse linna pageda.

Viimane linn enne Saigoni oli tegelikult üks 10 km pikk tänav. Mui Ne kaluriküla, kus turiste (suures jaos taas venemaalt) on rohkem kui kohalikke, meelitab ta neid hea surfilaine ja odavate mereandidega.

w

Hommikune püük

img_2690

restoran merekaldal

Igal õhtul aetakse üksteise külge tikitud restoranides grillid kuumaks, näljased valivad akvaariumist sobiva kala või muu mereeluka välja ja nii, merelained taustaks, õhtusööki nautima asutaksegi.

img_20161103_192325

Käisime seal ühes kohalikus tuntud spaas mineraalmuda vannis. Kivist keskmise mullivanni suurune auk lasti sooja muda täis ja kamandati sisse. Imelik oli, mõnus aga imelik. Tegime mudasõda ja jõime basseini ääres kohustuslikud õlled. Terve Bali ja Vietnami reisi jooksul veetsime basseini ääres lesides ainult need 20 minutit. Tubli tulemus 😀

Mui Ne parimaks palaks osutus 25km kaugusel olevad liivadüünid. Sealt sai ATV rentida ja düünides ringi hullata. Noormees, kes meile ATV rentis viis meid otse kõige järsemate laskumisteni ja tegi mulle seal lõbusõitu. Vaene poiss jäi mu kisast küll ilmselt kurdiks…

rrrrrrr

Viimased kannatused ööbussis ja olimegi riigi teises otsas Saigoni kirevas kesklinnas.

Taaskord kasutasime http://www.vietnamcoracle.com lehekülge, et parimad palad üles leida. Rentisime motika ja tegime läbi linna Midnight loopi. Kui Hanois on motikaid 10 miljoni ringis siis pealinnas on neid 13 miljonit.

p

?!

Liiklus on sõge! Seega tundus hea idee linnaga tutvuda öösel, mil liiklus on hõredam, aga linn vaat et kaunim kui päeval.

bb

i

Vaade Saigoni k6rgeimast hoonest

img_3246

prostiduudid ootavad kliente

img_20161108_104524

Saigoni “peab proovima” The Lunch Lady lõuna

Ei saanud kuidagi ilma kokakursuseta ka Vietnamis:

img_2925

Menüüs oli Vietnami pannkook, mida täidetakse seakõhu ja krevettidega. Rohelise meloni supp, kevarullid ja kookoskana.

img_20161107_121427

Viimane linn, mida enne Austraaliasse naasmist külastasime oli Saigonist 170 km kaugusel olev Can Tho. Suuruselt neljas linn Vietnamis on Mekongi jõe keskpunkt ning kuulus seal aastasadu tegutseva ujuva turu poolest. Sadamast leiab ka kuival maal tegutseva liha ja kalaturu, kus käsitööna valmistatud noa 1,20 aud eest soetada saab.

Tegime Johniga Saigonis omajagu eeltööd, et leida kohalik, kes meid sinna turule viiks. Suur turistipaat, kes turu keskpunkti hommikul kell 9 jõuab ei tundunud kutsuv, sest põhiline tegevus toimus seal koos päikesetõusuga varahommikul. õnn naeratas taaskord ja leidsime inglise keelt kõneleva kohaliku noormehe. Ametilt kokk ja laulja saime peale turukülastust ka tema kodumajutuses maitsva kõhutäie.

Hommikul kell 5 koos päikesetõusuga vurisesime mööda kanaleid turuni.

Paljud kauplejad veedavad terve elu jõel paatides ja hurtsikutes elades.

img_3037

Turule saabujaid ootab esimene paat kohviga

Nälga kannatama ei pea sest otse paadist saab Phod osta.

img_3079

Ka magustoidu eest kantakse hoolt. Pineapple express keset jõge ootab külastajaid.

Igal paadil on masti tõmmatud müüdav kaup, et kõigile selge oleks, kust mida saab.

img_3025

Ujuv bensiinijaam

img_3171

John leidis uue sõbra

img_3158

Meie giid oli tõeline kokk-kondiiter-keevitaja ja omas linnas igal pool kontakte. Tänu temale saime ka näha kuidas käib riisipaberi ja nuudlite valmistamine.

Meie tuur lõppes giidi kodumajutuses. Noormees võttis viisijupi üles ja kokkas meile mõnusa lõuna.

Peale Can Tho külastust oli aeg tagasi Ho Chi Minhi sõita ja “koju” Austraaliasse lennata. Selleks korraks oli reis mu unistuste riiki läbi saanud, aga kahtlemata ei jää see viimaseks korraks 🙂

img_2971

Järgmiste kordadeni

Vietnami parimad palad: osa 1.

Meie reis Vietnamisse hakkas pehmelt öeldes üle kivide ja kändude. Balil check-ini tehes selgus, et kuna lend läbi Kuala Lumpuri ei ole vahemaandumine, vaid peame ka oma pagasi võtma ja uuesti check-ini toimetama, siis Johni riiki ei lasta?! Kuigi Malaisia lennujaama kodulehel on välja toodud, et vahemaandumise puhul võib Colombia passiga lennujaamas veeta kuni 24h, siis tegelikkuses kehtib see vaid kontaktlennu puhul. Vaielda polnud midagi, läksin üksi lennukisse ja John pidi läbi Singapuri uue lennu ostma. Kui järgmisel hommikul kell 8 Hanois maandusin sain kergemalt hingata, sest John oli teate saatnud, et ta lend maandub 12.30.

1328609224_vietnam

Meie reis: Hanoi-Halong Bay -Mai Chau – Ban Hieu (pole kaardil n2ha, Hanoist 5h edelas) – Hue – Hoi An – Nha Trang – Ho Chi Minh City ehk Saigon – Can Tho

Kutsusin hotellist kella üheks autojuhi vastu ja kui nägin, et Singapuri lend maandus isegi pisut varem jäin lennujaama saabujate värava taha ootama. Kell tiksus 13.30, aga Johnist polnud jälgegi. Autojuht tammus närviliselt ühelt jalalt teisele, aga ühtegi sõna inglise keelt ta ei rääkinud, minul oli telefoni aku tühi ja Johnist ei kippu ega kõppu. Pisut enne kella kahte andis autojuht märku, et tema kauem oodata ei saa ja läheb ära, olin kindel et John on lennust maha jäänud. Samal hetkel astus ta aga terminali väravast sisse, huhhhhh…… Saime autojuhil sabast kinni ja lõpuks surmväsinuna hostelisse (öö twin roomis kahele 8 aud).

Kui viimaks pestud ja kammitud saime oli juba õhtu käes ja läksime kesklinna kaema. Kuigi linna keskpunkt Old Quarter on täis värvilisi ja sulelisi on kohalikud endiselt selges ülekaalus. Old Quarteri näol on tegemist Hanoi vast ühe tuntuima linnaosaga. 20 sajandi algusest pärit hooned, kitsad tänavad, maitsvaim tänavatoit ja elav kaubandus on selle linnaosa kindlad märksõnad.

Nightmarket Hanois, Old Quarteris:

img_2110

img_2204

Hanois on ca 7,5 miljonit inimest ja 10 miljonit motikat

Tänavatoidu pakkujaid on mustmiljon (hinnad 1-3 aud), valikud on lõputud. Seljakotireisijate seas on populaarne tänavatel müüdav 24h riisiõlu. Kuna õlu valmistamine käib ilma säilitusaineteta siis kestab ta ühe ööpäeva. Kõige odavamalt saime seda maitsta Hoi An linnas 0,15 aud eest, üldiselt on ta hind 0,30 aud. Terviseks!

img_2106

Vietnamis on joogid purgis kallimad kui pudelis

 

Proovisime Hanoi kuulsaimat tänavatoitu Bun Chad – sütel grillitud sealiha puljongis, mille kõrvale serveeritakse riisinuudlid, koriander, piparmünt, kevadrullid.

img_2147

Olin kindel, et söön Vietnamis iga päev Pho suppi, mis Austraalias üheks mu lemmikuks on saanud, aga võta näpust.

2016-10-24-19-10-01

Parim Pho Hanois

Vietnami resoranides on tavaline istuda ühes lauas võhivõõrastega.

Kõige rohkem sõime Vietnamis Pho asemel hoopis Banh mi-d (Vietnami võileib), mida enamus hostelid hommikusöögiks serveerivad ja sajad tänavatoidu putkad kergeks lõunaks müüvad (1-2 aud). Tegemist on prantsuse stiilis baguette saiaga, mida erinevate täidiste ja kastmetega serveeritakse. Parim Banh mi Vietnamis on kahtlemata Hoi Anis! (selles täpsemalt teises osas).

img_2130

 

Broneerisime Hanoist paadireisi koos  transpordi ja ööbimisega laevas Halong Bayle. Halongi laht koosneb rohkem kui 2000 lubjakivi moodustisest, mis aastatuhandete jooksul kuju on võtnud.

2016-10-23-14-19-16

2016-10-25-10-07-30

Tegemist on Unesco World Heritage Siteiga ja tuntuima Vietnami turistilõksuga. Meie 15 liikmeline rahvusvaheline punt koosnes vahvatest seljakotiränduritest. Peale kayaki sõitu, koobastes kolamist ja turistiks olemist lasime laeva katusel “rihmad lõdvaks” ja kitarrile hääled sisse.

38fb2d102ee7fb3de6b67f24f243dad8

Avastame koopaid

Jõime ära kanistri odavat õlut ja juttu jätkus varajaste hommikutundideni. Järgmisel hommikul mahutati meie programmi ka koka kiirkursus, õppisime kevadrulle tegema.

 

img_2176

img_2184

Meie paat oli pisut kobedam

Tagasi Hanoisse jõudes rentisime motika, et sõita 3h edelasse Mai Chau kylasse. Plaan oli seal üks öö veeta ja sõidust puhata, et järmisel päeval sihtpunkti Pu Luong Nature Reservasse, Ban Hieu kylasse  jõuda.  Idee leidsin lehekyljelt:

http://vietnamcoracle.com/homestays-pu-luong-nature-reserve/

Seda blogi kasutasime terve Vietnami reisi ajal pidevalt, soovitan soojalt kõigile, kel soov Vietnami tõelist olemust kogeda.

img_2233

Linn keset mägesid

Tee Mai Chausse oli mägine, järsk ja kurviline, kuid vaated olid vapustavad.

ppo

pppp

teepeal müüakse köögivilju, snäkke ja vett

Olime nii kõrgel, et terve sõidu aja olid mul kõrvad lukus. Kui ühel hetkel tee jälle allamäge liikuma hakkas pööras ilmataat meie vastu. 4 km enne Mai Chausse saabumist hakkas tugevalt sadama ja tee muutus liuväljaks. Meie ees sõitev veaauto pidurdas järsult… kas te juba aimate kuhu see lugu liigub? Motikas lendas kraavi ja mina lendasin mööda asfalti. õnneks oli meie hoog väike,aga kuna tee oli märg libisesin mööda asfalti nii kiirelt ja kaugele, et tundus, et libisen eessõitva veoauto alla. Õnneks üsna viimasel momendil hoog rauges. Pääsesin siniste küünarnukkide ja mõne tugevama marrastusega. Johnil polnud kriimugi :D. Kohalikud aitasid meil motika kraavist välja tõmmata ja mingi ime läbi saime masina tagasi tööle ja tervelt (kind of) Mai Chausse kohale.

Sõitsime jalgratastega mööda küla ja riisipõlde, veetsime öö kohalikus hostel/bambusmajas ja ravitsesime mu haavu…

 

Järgmisel päeval jätkasime teekonda Ban Hieu suunas. Tegemist on väikese kuid laiali valgunud külaga kõrgel mägedes. Küla pilve sees, sõna otseses mõttes. Teel Ban Hieusse nägime autentset Vietnami elu mägedes – karjuseid ja loomi keset maanteed, lapsi kes meile järgi hüüdsid ja lehvitasid, metsikuid kitsi ja vapustavaid vaateid.

img_2268

Lasen kõigil omad järeldused teha, aga nägime külades millest läbi sõitsime väga palju koeri ja kutsikaid. Iga 30ne emase koera kohta võib-olla ühte isast ja tundus, et neil kõigil on kutsikad. Huvitav mis nad seal mägedes Banh mi-de vahele panevad?!

 

Viimased 5km enne kodumajutusse jõudmist olid pikimad mu elus. Sügavad rööpad mudas, järsud tõusud ja laskumised, mülkad ja sopahunnikud. Ma ei tea kuidas me sellest kõigest läbi sõitsime, aga pärale me jõudsime. Paradiis, keset mägesid: rikkalikud riisi- ja maisipõllud, lõputu rohelus, kärestik ja bambushütid.

 

2016-10-26-17-27-00

Meie kodu

Saime osa soojast vastuvõtust ning kõik mida meile pakuti oli tehtud hoole ja armastusega. Keelebarjäär ei olnud probleem sest pererahvas rääkis südamega (ja kätega). Magasime õhukestel madratsitel sääsevõrgu all ja tõusime koos päikesega.

2016-10-26-14-05-16

Voodi oli mul eriti naiselik ja eraldatud. Telekas oli ilu pärast, sest see oli seest tühi 😀

Meid köögist eraldava kardina taga oli päevad läbi kuulda pottide ja pannide kilinat, kolinat ja lõputut hakkimist. Maja perenaine kokkas hoole ja armastusega, et meil kõhud ikka täis püsiks.

img_2339

Õlle kõrvale saime kohalikus kohvikus tasuta snäki. Seesami seemnetega kaetud krõbedik ja chilli kaste + odavaim pudeliõlu Vietnamis 0,60 aud.

Enne sööma asumist valati pitsid riisiveiniga (40 kraadi, maitseb nagu viin) triiki, perenaine pühkis rätiga näo higist puhtaks ja lõime korda läinud päeva puhul kokku.

2016-10-26 18.33.36.jpg

Hakkliha valmistamine käib sõna otseses mõttes liha tundide kaupa hakkides

Tipphetk Pu Luong Nature Reservas oli mööda koske matkamine. Paar km pikkune astmeline kosk võimaldas läbi vee kõndida ja üles turnida. Aasta tagasi ei osanud unistadagi, et varsti ujun naturaalses basseinis keset Vietnami ürgset loodust ja ometi seal ma olin 🙂

2016-10-27-04-31-43

img_2286

2016-10-26-07-08-40

 

Tagasiteel Hanoisse peatas politsei meid kinni. Nimelt sõitsime valel rajal, nüüd tuli kas rattast loobuda või altkäemaksu maksta. Õnneks olime kodutöö teinud ja teadsime, et see võib juhtuda. Siit ka nõuanne, rahakotis tasub hoida vaid pisut sularaha, muidu nad lihtsalt võtavad kõik mis sul on. Nii pääsesime 50 audi maksime asemel 10ga.

Suurlinnasid ümbritsevad lõputud maanteeäärsed külad ja restoranide valikud on ka väljaspool linnasid lõputud. Kuna kõhud eriti tühjad ei olnud siis tellisime kahe peale ühe supi. Suur oli meie üllatus kui lauale terve pott tõsteti. Tol päeval ei saanud me kumbki aru mis seal supi sees täpsemalt oli. Ma arvasin, et mingid mereannid, John arvas et kala. Kui me nädal aega hiljem ikka veel arutasime, mis see nüüd täpsemalt siis ikkagi oli, tuli sõber Google appi…. konnakoivad 😀

img_2371

Teadmatus on õnnistus

Tagasi Hanois oli aeg kotid pakkida ja Saigoni poole teele asuda. Kõigest täpsemalt teises osas.

Coming soon.

Bali parimad palad

Esimesed mõtted reisist Aasiasse tekkisid pea kohe peale Eestist Austraaliasse kolimist, plaanis oli mõned kuud tööd rabada ja siis välismaale puhkama minna. Saatuse tahtel pidi aga mu kallis reisikaaslane tagasi kodumaale naasma ja nii ma 2016 aasta augustis ennast üksipäini Cairnsist avastasingi. Kihk minna oli siiski südames, peale Vietnami köögi maitsmist Austraalias sain nö hamba verele. Nii kujuneski plaan sel sügisel üks kuu Vietnamis veeta. Reisikaaslaseks leidsin oma hea sõbra Johni, kellega Perthis elatud aja jooksul tihedamalt läbi sai käidud. John on Colombiast pärit kokk ja kui talle idee välja käisin, et vägev oleks ennast läbi Vietnami süüa, siis palju veenmist ta ei vajanud. Nii meie reisiplaan selgemat kuju võtma hakkaski. Peale kiiret koduööd selgus, et Vietnamisse on kõige odavam minna läbi Indoneesia, täpsemalt Bali. Olin kuulnud lugusid ja lugenud blogisid, kust selgus, et kogu see Saaremaa suurune maalapp (kus elanikke 3,5 miljonit)  on Austraalia turistide poolt vallutatud ja autentset Bali kultuuri tuleb sealt nagu nõela heinakuhjast otsida (Mul oli õigus). Sestap polnud ma just vaimustuses kui John tahtis 2 nädalat enne Vietnamit seal veeta, aga… mõeldud tehtud ja nii me Denpasari lennujaamas 2016 aasta oktoobris maandusimegi.

2099283_orig

Meie tripp – Denpasar-Kuta-Ubud-Padang Bai- Gili saared (pole kaardil n2ha, idakaldalt kiirpaadiga ca 2h) – Amed

Esimeseks ööks oli hotell broneeritud, kogu üljejaanud reisi broneeringud tegime jooksvalt päev või kaks enne ja õigesti tegime, sest näost näkku on hinnad kaubeldavad.

received_1329830957036806

Esimene hotell Kutal

Hindadega kauplemine on osa Bali kultuurist, see on nende eluviis. Ühe põhjamaalt pärit eestlase jaoks on see aga hirmutav ja alguses ei tahtnud ma kuidagi sellest kauplemisest osa võtta. Kiire nädal hiljem aga tundus see loomulik osa sealsest igapäevaelust. Alustades transpordist, lõpetades õllega kohalikust külapoest – kõik on puhtalt läbiraakimiste küsimus.

img_1629

Populaarseim suveniir Balil, iga putka müüb

Esimese päeva veetsime Kuta linnas, kõige rahva-(turisti)rohkem linn Balil. Poleks nagu Austraaliast lahkunudki, suured reklaamid: “buy your Aussie burger here”, “Best BLT in Bali” “western cuisine” etc. Mööda kitsaid tänavaid trügides sikutasid tõmmud mehed ja naised varrukast “yes, yes, taxi, motorbike”, “massage – yes, yes”, “miss, miss buy something” “you smoke hashish?” jne jne jne.

2016-10-14-15-47-55

Seened olid Gili saarte kuumim kaup

Õnneks leidsime kohe hotelli lähedalt pisikese putka, mis pakkus Bali vast üht tuntumat rooga: kana Satay pähklikastmes (1.50 aud). Marineeritud ja sütel grillitud kanafilee, serveeritud chillise pähklikastme ja riisiga.  Rõõm oli suur kui nädal hiljem ka ise käe valgeks sain ja ära õppisin kuidas selle imelise roa valmistamine täpsemalt käib.

Samal päeval rentisime hotellist motika (5 aud), see on must have liiklusvahend Balil. Riigis kus liikluseeskirjad ei kehti, ringteed (surmaringid) on hullumeelsed keerised, kus motikad külg külje kõrval üksteisest mööda tungelda üritavad. Kõnnideed pole jalakäijate päralt, ka selle ala on vallutanud motikad jne jne. Kehtib rusikareegel: kes ees, see mees. Kogu sellest hullusest on valmimas ka video. Proovisime Goproga nii palju kui v6imalik meie seiklust filmida. Kui video valmis, siis ega ma kade ei ole, näitan teile ka 🙂

img_1737

Riisipõllud Kuta lähistel

img_1729

Sissepääs tasuta, aga kohalikud küsivad teepeal kohustuslikke annetusi

img_2074

Tühi tee Bali kylas

Pildil oleva ilu nägemiseks tuli välja käia 3 audi, lühikesed püksid ei olnud lubatud nii, et seoti seelik selga. Nii kui piletid näpuvahele saime ütles üks onudest: “I’m local, follow me”. Onu rääkis paar sõna ahvidest, kes turistidelt kõike mis vähegi võimalik röövida üritavad. Peagi tuli meile vastu neiu, kellelt just telefon käest oli rebitud. Eks nii ongi, kui nad midagi kätte saavad siis tagasi oma varandust enam ei saa. Jalutasime siis vaikuses edasi templi poole kui John kohalikult küsis, kas see ekskursioon on ikka hinna sees. No mis te arvate? Loomulikult mitte, onu tahtis kerget raha teenida. Saime kuidagi vabandades tast lahti, aga selline Bali turistipiirkond paraku on.

2016-10-10-20-03-57

Kuta restorani imeroog – grillitud kala, chilli sambal, ja kuivatatud sardiinid (maitsevad täpselt nagu Eesti poodides saadaval olevad vaakumpakendis kuivatatud kalaviilud aka v*****d hehhehe… 😀

2016-10-12-14-53-19

Kose all ujumine – check

Soovitus kõigile, kes Balil kitsa eelarvega reisivad, tõmmake Kutalt kiirelt seitsme tuule poole, seal on kallis. Nii läksime ka meie, Ubudisse – “söö, palveta, armasta” linna Bali keskosas. Kodumajutused seal näevad välja nagu väikesed templid. Nad on üle kallatud lõputute nikerduste, kaunistusete ja altaritega. Erinevalt ülejäänud Indoneesiast, mis on valdavalt moslemi usku on 90% Bali elanikkonnast hindud.

2016-10-12-09-19-47

Tähtpäevadel on iga maja ees sellised kaunid armuannid.

Väiksemaid annetusi leiab iga kodu, ettevõtte ja majutuse eest absoluutselt iga päev. Banaanilehtedest karbid ja kujud, lilled, õied, riis, käsitöö. Nägin isegi mentose komme ja šokolaadi, mis koos viirukite ja lilledega armuanniks oli majaette pandud.

Majutuse hinnas (10-15 aud/tuba) on üldjuhul ka hommikusöök – värske mahl, puuviljad ja Balil populaarsed banaanipannkoogid, mida süüakse kombe kohaselt just hommikusöögiks. Banaaniviilud lisatakse taignale küpsemise ajal otse pannile ning meile serveeriti see maius roosuhkru siirupiga.

img_1643

Meie kodu Ubudis, muide kuuma vee olemasolu on luksus.

 

Külastasime Ubudis püha ahvimetsa. Sissepääsu juures müüdi ahvidele söötmiseks banaane, et neid siis hea pildi saamiseks oma õlale istuma meelitada. Vaesed loomad olid tigedad nagu kuradid ja ilmselgelt kannatasid nad seda rahvamassi ainult tasuta lõuna nimel välja. Ütleme nii, et hirmul olid suured silmad kui ahv urisema hakkas ja mu õlalt jooksu pani. Hehee, ma ei saanud seda pilti siia panemata jätta 😀

Meie tihe graafik jätkus cooking classiga. Kokakursus Balil oli meie mõlema lemmikute tegevuste seas. Kava nägi ette, et hommikul korjab auto meid hotellist peale, külastame kohalikku turgu ja siis välikööki kokkama. Meie autojuht läks aga vale majutuse juurde ja hilines tund aega, seega ei saanud me turule minna ja lõpuks kauplesime hinna pea poole odavamaks, maksime vaid 15 daala/nägu.

img_1766

Musterõpilased

Mu lõug vist puudutas põrandat kui me sinna uhkesse välikööki jõudsime. Kogu programm oli põhjalikult läbimõeldud. Milline soe vastuvõtt ja abivalmis kollektiiv. Tekkis kibe tahtmine ka omapäi õpitud retsepte katsetada. Iga toidugurmaani “must do” Bali saarel.

Meie vahva kokk märkis ära ka ühe huvitava fakti Bali traditsioonide kohta. Nimelt on seal kasutusel ainult neli nime. Esmasündinu nimi on Wayan, teine laps peres saab nimeks Made, seejärel Nyoman ja neljandaks Ketut. Ja need nimed on kasutusel nii meessoost kui ka naissoost lapse puhul. Nii et ühes kolmeliikmelises peres võib juhtuda, et kõik on Wayanid. Hehehe….

img_1753img_1772

Menüüs olid Balile omased toidud: pähklikastmes kana satay, Chilli Sambal, Mie Goreng, banaanilehes aurutatud kala, kookosõlis fritüüritud kanafilee ja magustoiduks kookospiima ja vaniljejäätisega bataat (no joke). Pähklikastme valmistamine Chicken Satay jaoks käis muide Bali blenderiga. See tähendab, et blenderit pole ja tuleb käsitsi uhmriga pähklitest püree valmis keevitada. Kes teab kuidas pähklivõid tehakse siis meetod on sarnane. Röstitud pähklid uhmrisse ja lase aga kätel käia….

Külastasime Balil hulgaliselt Warungeid. Tegemist on odavat ja üldjuhul kohalikku toitu pakkuva restorani/söökla/kohvikuga. Tuleb tõdeda, et Balil on nad enamasti turistidele suunatud ja üks kohalik keskmine elanik ei saaks iial sealset sööki endale lubada.

2016-10-14-14-03-57

“turisti” warung Gili Air saarel

Seepärast otsisime meie selliseid, kus nägime ka kohalikke söömas. Mitte ainult hindade pärast, vaid pigem maitseelamuse. Kui ühtegi inglise keelset silti ei olnud, turiste ei paistnud olevat, nägi pisut kahtlane välja, aga kohalikud sõid, siis sinna läksime ka meie.

Alloleval pildil üks väga küsitava välimusega lõuna kohalikus warungis. Tuleb tunnistada, et välimusele rõhku Bali warungides ei panda ja miks peakski, kui kogu energia läheb hea maitse loomiseks. Üks parimaid lõunas66ke Balil (hind warungides keskeltläbi 1,5-3 aud).

Aga kaua võib õgida, vahepeal tuleb aktiivne ka olla ja nii võtsimegi vastu väljakutse keset ööd vulkaanilise mäe tippu ronida, et sealt siis päikesetõusu imetleda. Baturi mäe külastus algas kell 2 öösel, et aegsasti tippu jõuda. Meie 6 liikmelisest grupist jõudis 5 inimest üles. Vaade ülevalt oli seda paaritunnist matka väärt. Atmosfäär mäetipus oli eriline.

2016-10-13-05-36-54

Maaliline vaade

img_1839

Baturi mäe kohalikud

Järgmiseks sihtpunktis valisime Gili saared, tegemist Bali küljeall olevate paradiisisaartega. Kiirpaadi broneerisime Badangbailt (20 aud).

2016-10-13-22-59-01

Kiirpaadis teel paradiisi

Iga sadama ümbruses olev putka müüb Badangbail muuhulgas ka pileteid saartele. Nagu ikka, on Balil hinnad kaubeldavad. Kui üritasime hinda 40lt 20le audile kaubelda, ütles müüja, et meile peab küll Jumala õnnistus ja suur õnn naeratama kui keegi nii madalat hinda pakub. Üllatus, üllatus, kui hakkasime selle müüja putkast ära kõndima siis “jumala õnnistus” meie peale langeski, sest ta ise oli nõus hinna meie jaoks paika korrigeerima. 😀

Siit ka nõuanne: hinnad kukuvad kiiremini just minema kõndides!

img_1868

Viimane õhtusöök Balil, Badangbail

2016-10-13-16-11-24

Badangbai liiklus

Esimeseks sihtpunktiks oli kolmest saarest kaugeim Gili Air, mis ka minu isiklik lemmik oli.

2016-10-14-13-21-36

Selle pisikese saare rannariba ääristasid rookatustega Bungalod, mis päikese eest varju pakkusid ja kosutavate kokteilidega jahutasid.

img_1984

Panoraam tegi onust kummituse

Kohvikud, baarid, reggae, sõbralikud kohalikud ja vähem turiste kui Balil, mida veel tahta?

img_1966

Lõputu pugimise ja kokteili limpsimise kõrvalt käisime ka iga päev snorgeldamas (varustuse rent 3 aud). Kilpkonna nähes neelasin umbes ämbritäie vett alla. Sellest hoolimata ei vajunud ikka põhja sest vesi on nii soolane, nagu päästevest oleks seljas kui sukelduda üritasin.

img_1917

Pool tundi jaurasime, et head pilti saada kui kilps üles hingama tuli. Nagu näha siis ei õnnestunud….

Käisime läbi ka ülejäänud kaks Gili saart, neist suurim Gili Trawagan on tuntud kui turistide meelis peopaik. Lisaks baaridele, on seal ka lõputult ööklubisid, kus igal nädalapäeval varajaste hommikutundideni pidutseda saab.

img_1981

Vaade massaaži laualt. Ei pidanudki merekohinat lindilt kuulama, saime live esituse.

Ööturg Gili Trawaganil pakkus mereande hommikusest püügist, mis su silmeall kookoskoorest valmistatud sütel täiuslikuseni grilliti. Minu südame võitis värske tuunikala.

img_2003

Pildile tuunikala ei jõudnud, sest söömine on tähtsam kui pildistamine

img_1992

Eriti motiveeritud grillmeister

Viimased päevad enne Vietnamisse lendamist veetsime Amedi kalurikülas Bali idarannikul. Turistide seas järjest enam populaarsust koguv kaluriküla on tuntud kui sukeldujate paradiis. John käis esimest korda sukeldumas 60 aud eest, võrdluseks mina maksin Austraalias Great Barrier Reefil 280 aud. Siiski pole see ainus võlu, mis meid Amedisse meelitas. See armas küla pole hoolimata lõputust turistide sissevoolust kaotanud autentset kaluriküla olemust.

img_2071

img_2011

Kodumajutus Amedis

airbrush_20161112203445

Ootame viimast õhtusööki Balil

Amedi kalamehed viivad varahommikul oma saagi turule ja kohalike restoranide kokad ning koduperenaised valivad sealt siis parimad palad välja.

img_2066-1

Uhkemates restodes on toidu välimus isuäratavam (aga maitse võrdne heal tasemel warungiga)

Restoranid on ehitatud otse rannaliivale, kuigi ainult turistidele suunatud, oli sealne söök parim mida Balil proovisime.

Kuna meie viimane päev Amedis oli lühike, kell kaks viis takso meid lennujaama, siis otsustasime niisama motikaga mööda läheduses olevaid külasid ringi tiirutada ja loomulikult midagi head süüa.

img_2020

Riisipõld Bali külas

Siiani oli proovimata üks Bali tuntumaid roogasid Babi Guling. Tegemist terve grillitud piimapõrsaga, mida täidetakse erinevate maitseainetega, teiste seas chilli, küüslaugu ja ingveriga. Chilli on Balil väga laialdaselt kasutuses ja chilli sambal on pea iga kohviku laual, et toidule vürtsi lisada. Ei läinud kaua kui ühel vaateaknal seapead ilutsemas märkasime. Warung oli kohalikest puupüsti täis, keegi inglise keelt ei mõistnud, menüüd ei olnud. Vastas meie kriteeriumitele. 😀

Letitaga olev noor neiu tõstis paljaste kätega (millega ta just hetk tagasi raha luges) korraliku portsu taldrikule ja piduroog vöis alata. Chilli,ürdid, seakõht, kõrvad, kes teab mis veel? oeh…

babi_guling_chandra-2

See pilt on internetist, kõhud olid nii tühjad, et ei jõudnud pilti teha. Selline ta välja nägi, mitte just kõige isuäratavam, aga oiiiiii kui hea!

Ja sellel kaunil noodil Bali reis lõppeski, oli aeg taksosse hüpata ja lennujaama põrutada. Vietnam ju ootas.

Oi võimas turistidest pungil Bali, sa oled siiski imeline. Süües kasvab isu (mitte ainult söögiisu) ja tahtmine tagasi Indoneesiasse minna muutub loodetavasti varem või hiljem reaalseks plaaniks. Ei Jõua ära oodata

PS: Terve reisi ajal ei saanud me ühtegi kõhuviirust ega muud haigust. Kuidas? Austraalias müüakse sellist imerohtu, mis lubab 95% tõenäosusega sind sellest bakterist säästa. Ei tea kas olin lihtsalt õnnega koos või tegid tabletid oma töö, aga tervis oli parem kui kunagi varem 🙂

Kes plaanib Balile minna, andke märku. Aitan hea meelega nii majutuse, hindade, transpordi ja muuga.